Kes elektrimüüjat valida ei saa?

2013. aastal muutub elektriturg Eestis avatuks. Kuid kas elektrimüüjat saavad kohe valida ikka kõik tarbijad individuaalselt? Kiire vastus on, et kõik ei saa. Miks see nii on, sellest kohe lähemalt.
Ise elektrimüüjat valida ei saa need kliendid, kellel ei ole sõlmitud võrgulepingut otse võrguettevõtjaga, kuid nad tarbivad elektrit läbi kellegi teise võrguühenduse.
Sellised tarbijad on näiteks:

- kaubanduskeskustes tegutsevad rentnikud;
- büroohoonete rentnikud;
- kortermajades elavad korteriomanikud või -üürnikud, kus võrgulepingu on sõlminud korteriühistu (esindades nii kõiki tarbijaid);
- garaažiühistute liikmed;
- suvilakooperatiivid;
jne.

Sellistele tarbijatele müüb elektrit edasi tegelikult kinnisasja omanik või haldur või siis hoopis ühistu. Eestis on kahte liiki korteriühistuid -  ühed ostavad elektrit ühisostuna. Ehk siis ühistu jagab elektri oma liikmete vahel ära ning arveldab elektrimüüjaga ühe lepingu alusel. Sellisel juhul valib korteriühistu elektrimüüja korterite omanike eest.

Teist liiki korteriühistute puhul on võrguleping võrguettevõtjaga sõlmitud igal korteri omanikul isiklikult ning sellisel juhul saab iga korteri omanik valida endale sobivaima elektrimüüja.

Võrguettevõtja mõõdab kasutatud elektrienergiat ja edastab need andmed elektrimüüjale, kellega on korteri omanikul sõlmitud elektriostuleping.

Juhul, kui elektri ühisostu kasutava korteriühistu liikmed soovivad hakata ise valima endale elektrimüüjat, peab sellise otsuse vastu võtma korteriühistu ja muutma vastavalt võrguettevõtjaga sõlmitud võrgulepingut.

allikas

Tegelik praktika paistab olema see, et eeolpool loetletud tarbijad ei saa endale elektrimüüjat valida kuna neil puudub võrguettevõtjaga võrguleping.

Kuid kui midagi väga tahta, siis leiab ka lahenduse kuidas seda teha. Selleks, et saada ise elektrimüüjat valida, tuleb tekitada olukord, et tarbija saaks võrguettevõtjaga otse võrgulepingu sõlmida. Sõltuvalt situatsioonist tuleb teha nii, et kliendil oleks mõõteseade (arvesti), mis mõõdab tema tarbimist ja on ühendatud elektrivõrku eraldiseisvana teistest hoone arvestitest. Kui korteriühistu koosolekul on olnud päevakorras teema, kas osta elektrit ühiselt või viia kõik korterid üle üksikostule, siis täna on õige aeg see teema uuesti päevakorda võtta ja otsus langetada.

Näiteks kui toidupoeketi kauplus on kaubanduskeskuses rentnik ja üle Eesti paikneb mitukümmend poodi, siis mõistlik on omada iga kaupluse kohta eraldi lepingut/lepinguid võrguettevõtjaga, sest nii tekib võimalus korraldada elektri ostu kõikidele kauplustele ühiselt.  Kui küsida hinnapakkumist suuremale elektrikogusele, seda paremat hinda müüjatelt oodata on. Samuti toimuks elektri ühisostul arveldamine läbi ühe arve.

Selleks, et sõlmida eraldi võrguleping, tuleks oma võrguettevõtjalt küsida infot missuguseid investeeringuid võrgu ümberehitamine eeldab. Selle teadmise alusel saab hinnata kui kiiresti tasub tehtav investeering tarbijale ära.
Kokkuvõttes võib öelda, et elektriturg avaneb kõigile ainult siis kui klient teab, mida ta peab tegema, et sellest ka tegelikult osa saada.

Kas kodukliendil tasub osta elektrit börsihinnaga?

Sellele küsimusele paremini vastamiseks arvutasin läbi näite ühe konkreetse korteri tarbimise põhjal.

Lähteandmed olid järgmised:

tarbimine märtsis 2012 oli päevasel ajal kokku 114 kWh ja öösel (s.h. nädalavahetused) 75 kWh.

Kuna tarbimine on antud näite puhul tööpäevade lõikes väga ühtlane, jagasin kõikidele päevadele enam-vähem võrdsed kogused. Antud näite puhul tuli see 7 kWh/päevas ehk 0.44 kWh/tunnis kui arvestada, et valdav osa tarbimisest toimus vahemikus 8.00 - 24.00.

Vaatasin Nord Pool Spot (NPS) kodulehelt hinnad ühe päeva tundide lõikes ja arvutasin läbi korteris päeva jooksul tarbitud elektrikogused. Valisin ühe päeva nädala sees (13. märts) ja ühe päeva nädalavahetusel (3.märts). Seejärel liitsin kokku ajavahemikus 8-24 saadud tunni hinnad korteri tarbimise põhjal ja jagasin saadud tulemuse ühel päeval keskmiselt tarbitud kWh-dega. 

Nädalasisesel päeval sain keskmiseks päeva hinnaks 4.14 s/kWh ja nädalavahetuse päeval sain keskmiseks hinnaks 3.29 s/kWh eest. Märtsis 2012 oli kuu keskmine päeva hind elektribörsil 39.21€/MWh ehk 3.92 s/kWh. Üldistatult saab öelda, et antud korteri tarbimise põhjal oleks tulnud elektrit börsi hinnaga ostes keskmiseks hinnaks ca. 38€/MWh eest ehk 3.8 s/kWh. Tänane fikseeritud elektri hind on 3.1 s/kWh ja tänastel vaba turu klientidel, kes ostavad fikseeritud hinnaga, keskmiselt 4.5 s/kWh. Nii et börsilt ostes oleks hind jäänud nende kahe hinna vahele. Eeltoodud börsihinna puhul lisandub koguhinnale veel elektrimüüja poolne marginaal börsilt ostmise korraldamise eest.

Tegelikult on nii, et kõige kallimad hinnad on börsil just tiputundide ajal ehk siis kui kõik ettevõtted samal ajal tööd alustavad. Enamikes kodudes päevasel ajal olulist tarbimist ei toimu, sest siis on kõik tööl. Seega võib öelda, et tiputundide ajal, mil elekter maksab kõige rohkem, on tarbimine kodudes kõige madalam ning tüüpilise kodutarbimise puhul tuleks börsilt ostes hind veelgi odavam kui eeltoodud näites sai toodud.

On teada, et elektrimüüjad annavad valida vähemalt kolme erineva hinnakombinatsiooni vahel:

1. fikseeritud hind
2. börsi hind
3. kombineeritud hind (kujuneb fikseeritud hinna ja börsi hinna alusel)

Vastates küsimusele "Kas kodutarbijal tasub osta elektrit börsi hinnaga?",võib selle näite puhul vastata positiivselt. 

Fikseeritud hind sisaldab endas kindlasti ka kõikvõimalikke elektrimüüja poolseid riske, mille tarbija kokkuvõttes läbi kõrgema hinna kinni maksab. Seega ei peaks kartma elektrit börsihinnaga osta. Omaette küsimus on ainult see, kuidas see mehhanism täpselt tööle hakkab klientidel, kellel ei ole kauglugemisega arvestit. Aga küll ka see küsimus saab hiljemalt sügisel vastused. 

Soovitatav on siiski kõik pakkumised põhjalikult läbi analüüsida ja enda kodu jaoks sobivaim hinnapakett valida.